10 päeva Hollandis

Varahommikul (13.08) Hollandisse kohale jõudes, tekkis lennujaamas kohvrit oodates sees üsna suur ärevus. Mõtlesin, et huvitav mida ma oma vahetusperele ütlema peaks või millised nad reaalselt välja näevad ja mis nad huvitav minust arvavad jnejne. Kõik läks aga väga libedalt, tundsin vahetusema Janny(55a) kohe ära (ta on väikest kasvu ja koguaeg laia naeratusega) ja isa Henry (55a) oli samuti pildilt tuttav.

Kuna mu päris vanemad olid ka teatud põhjustel samal ajal lennujaamas kui mina sinna jõudsin, siis kuigi YFU seda eriti ei soovita, siis kohtusid mu vanemad ja vahetuspere juba esimesel päeval :). Istusime kõik koos veidi kohvikus ja siis läksime oma teed - mina oma vahetusperega Hasselt'isse (Põhja-Holland) ja vanemad + Richard Uden'isse(Lõuna-Holland).

Autosõit algas pika jutuajamisega igasugustel üldistel teemadel, poole tee peal koju hakkas aga minu vahele jäänud öö tunda andma ja silm vajus iga minuti tagant kinni :). Kohale jõudes tutvusin oma uue venna Tiemeniga (20a), ning siis nägin esimest korda oma tuba. See on päris norm, ei kurda :) ainuke asi mis esialgu mind üllatas oli mu toa nurgas olev kraanikauss :D

(preagu leian, et see on isegi päris mõnus). Pakkisin asjad lahti ja siis sõitsime veidi mööda Hasselt'it ringi. Õhtuks oli Tiemen mulle väikse üllatuse korraldanud ja kuskil 10 sõpra külla kutsunud. (Ma olen oma vahetus-vennaga hullult rahul - ta on selline seltskonnahing ja temaga ei ole kunagi igav :). Pildil on ta vasaskul ja paremal tema parim sõber Tom). Ta sõbrad jätsid kõik hästi sümpaatse mulje ja nendega oli päris lahe. Ainuke jama oli selles, et ma polnud ikka veel maganud... Aga edasi läksime kohalikku baari kus oli ka päris lõbus, kuigi muusika oli väga "huvitav". Nimelt tavalised klubi laulud tulid vaheldumisi läbulauludega, üks hetk olid vist isegi järjest "Loca People" ja see tibutantsu laul :D. Esimene õhtu saime siis magama kuskil 3-4 ajal.

Järgmine (14.08) hommik oli aga jälle varajane äratus, sest minu regioonis on enamus inimesed usklikud ning hommikul 8.45 peab ju kirikus olema! Ajasin siis end ka huvi näitamise eesmärgil voodist üles ning läksime kirikusse. Ilmselgelt oli ka seal ärkvel püsimine minujaoks uskumatult raske... Kuna aga kirikus oli ligi 300 inimest ja ma istusin teises reas, siis oleks see üsna piinlik

olnud. Üks hetk nimetas kõigi ees rääkiv mees aga minu nime, tervitas mind ja rääkis kõigile, kust ma tulen ja kes ma olen. Ma poleks elus midagi sellist oodanud, aga minu arvates oli selline vastuvõtt päris lahe!

Järgneval 2 päeval käisid meilt kodust hästi paljud inimesed läbi. Kuna mu vahetusvanematel on kokku 8 last (4 poega ja 4 tütart, ainult Tiemen elab veel kodus), siis tutvusin päris paljude pereliikmetega. Siin on ka see täiesti normaalne, kui samas linnas elav sõber astub ilma ette-helistamiseta suvalisel ajal su maja tagauksest sisse, seega oli koguaeg maja rahvast täis ja

tegevust palju.

Kolmapäeval (17.08) läksin De Glind'i YFU laagrisse. Lugesin varem kodus ainult seda, et see on Hollandi keele õppimiseks ning ausalt öeldes tundus, et need 4 ööd-päeva kuskil Hollandi

hotellis/konverentsikeskuses tulevad üsna igavad.
Majja kohale jõudes nägin oma toa uksel sildilt, et mu toakaaslane on Ignacio Lopez - esialgu

ehmatas üsna ära, et samu rahvuseid tubadesse kokku ei pandud aga lõppude-lõpuks olin ma isegi päris õnnelik, et just temaga koos olin. Tuli välja, et sinna laagrisse tulid kõik YFU'ga Hollandisse tulnud õpilased. Meid oli kokku 18 eri riigist peaaegu 50 inimest - Jaapanist, Taist, Belgiast, Ungarist, Eestist, Leedust, USA'st, Argentiinast, Tšiilist, Brasiiliast, Saksamaalt, Taanist, Sveitsist, Moldovast, Slovakkiast ja Soomest, Mehhikost ja

Prantsusmaalt.Tavaliste nime-mängudega tehti meid omavahel nö tuttavaks, kuid tegelikult jäeti enamus meie endi teha. Põhimõtteliselt nägi asi välja nii, et 50 omavahel võõrast inimest pandi ühele alale ning kõik julgemad alustasid omavahel vestlust - "Hi, I'm ... and I'm from ...! What's your name and where do you come from?" See tundus esmapilgul üsna imelik ja kohatu olukord,

kuid üllatavalt kiiresti harjus ära. Vestlused muutusid iga korraga aina pikemateks ja vähem imelikeks, ning

inimesed hakkasid vaikselt võõrastest sõpradeks muutuma :). Kuigi kõigiga oli fun, siis kõige rohkem aega veetsin vist õpilastega Tšiilist, Belgiast, Ungarist, Jaapanist, Leedust, USA'st ja Saksamaalt. Mängisime vutti, võrku, erinevaid Hollandi YFU inimeste korraldatud mänge ja lebotasime niisama. Lähemateks sõpradeks muutusid Benoit ja Aurore(Belgia), Sziszi(Ungari) ja Ignacio(Tšiili). Iga õhtu veetsime aega samas majas asuvas baaris (seekord oli seal hea muusika), kus sai ka igast kino tehtud :).

20.08 oli laagri viimane päev. Meid saadeti kohaliku linna peale Hollandi keeles mingile küsimustikule vastuseid otsima. Saime sellega ilusti hakkama, sõime, ning peale Hollandi YFU bossi kõnet oli laager ametlikult läbi. Haigelt kahju oli lahkuda, selliste inimestega oleks seal võinud palju pikemalt koos olla... Leppisime aga osa rahvaga kokku, et lähme veel lähiajal Hollandi peale väiksele tripile.

Hetkel (23.08) on mu vahetusvanemad reisil, ning tulevad tagasi alles 31.08. Senikaua olen Tiemeniga 2kesi kodus või oma vanema nö venna Rik'i juures Genemuidenis. Genemuideni kui linna kohta pean nii palju ütlema, et kuigi Rik'i elamine on täitsa mõnus, siis siin ma ilmselt kunagi ise nõus elama ei oleks. Nimelt on kohalikud inimesed oma usus nii kinni, et kõik elavad hästi konservatiivselt, naised ei tohi kunagi näiteks oma juukseid lõigata ja peavad kandma AINULT seelikuid mis on põlvest madalamad. Naistel on üldse pükste kandmine keelatud, ning meestel peavad olema püksid samuti põlvest madalamad. Ma ei oleks varem osanud arvata, et sellises nö vabameelsusega kuulsas riigis ka selliseid piirkondi on... Vähemalt ühe korra üritan

ma aga ka sealses kirikus ära käia, see tuleb ilmselt huvitav kogemus :).

Kooli kohta nii palju, et 1. septembril on mul Greijdanus'e kooli direktoriga vestlus ning siis saan oma kooli ja klassi kohta täpsemalt teada. Praegu tean vaid seda, et kool algab meie regioonis 5. septembril :). Mu pere enamus lapsed on kunagi käinud selles samas koolis, ning neil oli selle kohta vaid häid sõnu öelda - loodan, et neil on õigus.

Keel on mul veidi juba ka arenenud. Kui inimesed piisavalt aeglaselt räägivad, siis saan ma umbes poolest jutust aru. Suudan peale igapäevaste fraaside ka mõne korralikuma lause koostada, kuid see tuleb veel aeglaselt :). Üldiselt olen arenguga rahul ja loodan, et saan keele üsna kiiresti suhu.

Hetkel selleks nädalaks palju plaane pole. Peaks kiiremas korras ainult Hollandi tel numbri tegema ja korraliku ratta ostma. Esialgu lootsin endale mõne eriti odava ja vana roostes hipi ratta osta, kuid pere ning viimased päevad kui ma VÄGA palju rattaga olen pidanud sõitma on mulle selgeks teinud, et sellisega siin iga päev kooli sõites hakkama ei saaks :) kurb aga tõsi...

Praegu on järgmised plaanid tehtud laupäevaks (27.08), saame Aurore, Benoit ja Sziszi'ga Amerfoortis kokku ja veedame ühe päeva koos seal :)

Tot volgende week!

Aitäh teile, mu kallid sõbrad

12. august oli üks uskumatult tihe päev. Tuli pakkida ja igast asju osta ja viimaseid asjaajamisi teha. Sellest oli mul kahju, oleks võinud kõik ammu ära teha ja viimased päevad sõpradega veeta, aga nii ta läks. Õhtuks leppisime emaga kokku, et lähme Muuseumi restorani sööma. Hilisemaks plaane polnud, rääkisime ainult Kevini, Aldari ja mõnega veel, et ehk teeme midagi mõnusat.
Varasemalt aimasin, et äkki mulle tehakse mingi väike pidu või midagi, ning arvasin siis, et sööma mineku asemel viibki ema mind äkki hoopis peole!?
Tee peal oli juba jõudnud siuke väike ärevus sisse tulla, et mis nüüd küll juhtuma hakkab. Tegelikult läks aga nii, et kõndisime emaga rahulikult
Muuesumisse ja istusime maha ning hakkasime sööma. Mõtlesin, et nojah ju ma siis eksisin.. Peale söömist aga pani ema mulle pähe ujumisprillid (millest midagi läbi ei näinud). Siis jooksin teda usaldades paar sammu edasi, ning istusin autosse.
Autos olid kõik inimesed lihtsalt vait ja muss oli suht põhjas :D. Teatud põhjustel sain ma aga umbes poole tee peal aru kes minuga koos autos viibivad, see selleks.. Kohale jõudes tehti mulle algul selgeks, et me oleme Sauelt mingi 15 min veel kaugemal - mõtlesin, et väga huvitav.. Siia küll keegi ei viitsiks tulla :D. Kui prillid ära võeti siis olime siiski Pirital, Kaia kodus. Uksest sisenedes ootas mind 7 heaaad sõpra, armsate plakatitega ja puha :).

Kallistasime ja istusime ja rääkisime juttu mingi 15minti kuni järsku oli ukse taga veel kuskil 20 inimest, ma ei saand hetkeks midagi aru :D aga tuli välja, et see oligi üllatuse teine (kolmas/neljas) osa ja nad ootasid kõik Kaia maja (loe: villa) teisel korrusel - haigelt lahe :)! AITÄH KÕIGILE KES TULID!
Siis sai kõigiga uuesti kallistatud ja räägitud ja igast muud pulli tehtud - lõpuks mängisime mitu tundi "I've never"-it ja kell hakkas pool 4 saama. Mul läks päris kiireks, kuna kodus panin omale kella neljaks äratuse :D. Õnneks Gertrud viis mu autoga linna ja oma tuppa jõudes hakkas täpselt äratuskell helisema - mmmmõnus.
Käisin kiiresti pesus ja toppisin viimased asjad kotti ja oligi juba minek. Muidugi helistati mulle vahepeal YFUst, et kõik teised on ammu kohal ja nad ootavad minu järel :D aga ma läksin omas tempos... Kohale jõudes olid sõbrad (kes Haaberstist ja kes otse Piritalt) juba mind lennujaamas ootamas - kõigil väga uimased magamata näod peas, aga siiski KOHAL!
Järjekord oli massiivne, õnneks ma olin nii tark ja tegin onlines check-ini ära. Siis seisime tuimade nägudega kõik lennujaama nurgas ja ootasime viimast hetke kuni ma ära pidin minema.Tundus juba, et seekord pääseb ilma pisarateta, kuid viimasel kallistamisel tulid need ka vist kõigil ikkagi ära :). Lisaks teistele, sain veel viimaseks kingiks kõige armsama raamatu ever (pildil), aiäh kõigile neile ka kes sinna kirjutasid :)!

Muideks, olen nüüd (tegelikult juba mitu päeva, aga uskumatult tihe graafik on olnud) ilusti Hollandis kohal ja järgmise postituse teengi juba sellest...

Hetkel mõtlen, et kõige rohkem hakkan aasta jooksul igatsema...

1. Peret.

2. Häid sõpru.

3. Haigelt mõnusaid õhtuid sõpradega.

4. Ussskumatult ilusaid Eesti naisi.

5. Rocca al Mare Kooli, eelkõige meie klassi.

6. Vanalinnas elamist - Katusekohviku, Populari ja McDonaldsi lähedust.

7. Erinevaid piimatooteid, eesotsas Kohukestega.

8. Seda, et linnas kõndides on palju tuttavaid nägusid.

9. Oma mõnusalt suurt voodit.

10. Eestis (RaM'is) olevast gossipist ilma jäämist.

271 tundi jäänud!

Hollandi lennuni on jäänud ainult 271 tundi. Olen Käsmus, sõime just Steveniga 2 pitsat ära, vaatame South Parki ja pikalt räägitud ärevusest mis mind ees peaks ootama pole vähemalt siiani mingit märku.
Esimese inimesega on aga juba nö hüvasti jäetud. Nimelt saatsime Kaia, Ingeri ja Eleeniga Helina pühapäeva varahommikul lennukile. Ma olin nii tark ja Tweetisin umbes kell 6 hommikul, et me oleme lennujaamas. Arvasin, et ta ei saa teada, sest sel kellaajal oleks tegelikult helina pidanud juba teel olema - tema aga alles ärkas :). Ootasime umbes tund aega, kuni ta lõpuks kohale jõudis. Pooled meist muutusid eriti emotsionaalseks kuigi nad näevad teda (minu ühe aasta asemel) juba 3 nädala pärast :D. Aga siiski oli päris armas, laulsime "Baby please don´t go"-d ja Mari Pokineni - "Sõpradele" üle lennujaama. Usun, et ta jäi päris rahule. Sellist ärasaatmist tahaks endale ka :).