Aeg läheb uskumatult kiiresti

Siin olles ei pane tähelegi, kui järsku on viimasest postitusest juba peaeagu kuu möödas...

(Vabandan selle postituse fondi pärast, üritasin seda muuta aga ei õnnestunud :))

Igatahes, on mul praegu arvestuste nädal. Kui Eestis tähendab see seda, et tunniplaan on sama, lihtsalt nädala jooksul on palju töid, siis siin on teistmoodi. See nädal on mul kokku ainult 6 tundi kooli - inglise keele, Kunsti, hollandi keele, ühiskonnaõpetuse, matemaatika ja ajaloo arvestused. Preaguseks on mul tehtud kõik peale ajaloo.

Kusjuures täna pole mul ühtegi arvestust ja täitsa vaba päev :).
Minu jaoks näevad arvestuste päevad välja sellised: töö algab 10.45, mina jõuan kuskil 10.40 kooli ning mul pole aimugi millises klassiruumis mu tund on. Kuna mu koolis on 8 korpust (A-H), siis on vahel selle õige klasssiruumi leidmisega üsna raskusi. Tavaliselt on mu taktika selline - liigun lihtsalt suvalises suunas korpusest korpusesse/korruselt korrusele ja otsin tuttavaid nägusi :D. Siiani on see taktika igatahes toiminud.
Jõudes klassi (tavaliselt läbimärjana), liigun lähima vaba istekoha poole (samal ajal saadavad mind läbivettinud jalanõude lirtsuvad hääled.) Maha istudes leian laualt töö ning 2-3 paberit, kuhu vastused kirjutada. Järgmisena hakkan ma endale küsimusi tõlkima. Siinkohal märgin ära, et ei, ma ei tee seda Google Translatoriga :). Enamasti saan kuskil 1/3 tööst aru. Seega hoian ma koolile paberit kõvasti kokku, sest enamasti ei jõua ma vastuste

kirjutamisega kaugemale kui esimese paberi esimene pool. Küll aga oli juba päris uhke tunne kui ma sain näiteks ühiskonnaõp. arvestuse ajal aru lausest - "Too välja põhilised erinevused ja sarnasused sotsiaalkindlustuse ja tööandja kindlustuse vahel." Võib vist öelda, et keeleoskus areneb küll :).

Ahjaa, alatest tänasest muutus meie maja ametlikult loomaaiaks. Meil on nüüd 2 kana, umbes 15 kala, Tiemen (mu vend), 2 kassi, 1 koer ja Tiemen tõi tänavalt meile veel ühe vigase tiivaga linnu :D.Kalad on Henry (isa) hobi. Kuid meil pole mitte mingi tavaline väike akvaarium väikeste kalakestega. Meil on hoopis aias suurte kaladega suur bassein :).

Kassid tõi meile eile üks pere tütardest. Miss Candy & Fire. Fire on rahuliku iseloomuga ja

Miss Candy pidi täielik näkk olema - tujutsema jms. Kuna Miss Candy on minuga aga siiani väga sõbralik olnud siis ma otsustasin, et ma võtan tema enda siinseks kassiks :) Ta on siiani vist rahul, igatahes istus ta juba esimesel päeval mu toas.

Koera võtsime umbes 2 nädalat tagasi. Nimeks pandi talle "Sarin". Ta on 2.5

kuune, paterdab ringi ja on veel väikeste koordinatsioonihäiretega (vahel jookseb kogematta nt vastu seina :)) aga ta on haigelt armas.

Järgmine nädal on meil siin vaheaeg. Laupäeval lähme kogu jalkameeskonnaga Zwollesse tähistama meie suurepärast võistluse algust - 4 mängu ja 3 võitu. Kusjuures viimase mängu võitsime laupäeval 7-0!
Vaheaja lõpus tulevad ehk siia ka Eestist esimesed külalised :). Mu pere on hästi huvitatud ja positiivne selle suhtes. Nad ütlesid, et nad tahaks kuulda kuidas Eesti keelne vestlus kõlab, et see peab ilmselt väga naljakas olema. Ilmselt on nad siis kõik siin naeru-krampides, sest juba "kartulipuder hakklihakastmega" ajas nad meeletult naerma.
Eelmisel nädalal kogesin ka endale ootamatult väikest kodu-igatsust. See kestis õnneks ainult 2 päeva ja siis oli jälle tuju hea. Muidu olen siinse eluga väga rahul ja 10 punkti skaalal paneksin praegu 9 :).
Naljaks on see, et kui ma kooliaasta alguses väikse tibuvihmaga kooli pidin sõitma siis ajas see mind jube närvi.

Eelmine nädal ükspäev tibuvihmaga koolis sõites ütlesin ma aga täiesti mõtlematult, et täna on isegi päris hea ilm :D. Loomulikult paduvihma ma veel ei salli, kuid ootan huviga - äkki muutub mu arvamus ka sellest :).

Ahja, ühel ilusal päeval nägin ma teeääres lammast. Mõtlesin, et hea mõte on teda paitama minna - ta on ju nii pehme ja abitu. Aga mulle ootamatult ta ründas mind hetk peale pildi tegemist :D.

Enne Hollandisse tulekut kirjutasin postituse oma TOP 10 asjadest, mida arvatavasti igatsema hakkan. Nüüd on hea vaadata kas midagi on muutunud :). (Enne oli TOP 10 - pere, sõbrad, õhtud sõpradega, ilusad Eesti naised, oma klass, vanalinnas elamine, piimatooted, tuttavad näod linnas, suur voodi ja RaM'is leviv gossip.)

2 kuu möödudes igatsen kõige rohkem:

1. Peret.

2. Häid sõpru.
3. Õhtuid sõpradega

4. Oma klassi inimesi.

5. Koolibussi.

6. Kirde saia Eesti võiga

7. Sooja koolitoitu.

8. Seda, kuidas ühistranspordis sai rahulikult jänest sõita.
9. Eestis olemise tunnet. Ma ei oska seda kirjeldada aga siin olles ma tean millest ma räägin :D. Kodust välja astudes ja kasvõi toidupoodi sisse minnes on kuidagi täiesti teine tunne.
10. Rocca al Mare koolimaja. - Meil on see ikka uskumatult mõnus.

11. Seda, kui mu blogil oli veel ühtlane ja normaalne font!

Where do you come from?

Täiesti uues linnas, peres, koolis, trennis käies on ilmselgelt on üks kõige sagedami minult küsitavatest küsimustest "Where do you come from?".
Kui Eestis elades on mulle viimasel ajal isegi mulje jäänud, et meie väike riik kogub Euroopas aina kuulsust, siis minu ekslik arvamus sai siin (väga) kiiresti ümber lükatud. Vastates sellele küsimusele - "I come from Estonia, Estland", kuuleb tavaliselt lihtsalt 10 sekundit vaikust, sest nad ei taha esialgu tunnistada, et nad meist midagi ei tea :). Iga päev lisandub inimesi, kes seda mulle veel ja veel kinnitavad - meist ei tea 95% kohalikest põhimõtteliselt mitte midagi!

Mult on küsitud:
"Is Estonia a country or a city?"
"Do you speak English there?"
"Do you speak Russian there?"
"Estland??? Do you mean Iceland?"
"Do you have banks in Estonia?"
"Do you have insurance in Estonia?"
"Do you know what joghurt is?"
"Wait, I KNOW!!! The capital is Riga, right!?"

45 päeva möödas!

Eestis iga hommik koolibussiga kooli sõites unistasin alati oma autost. Meeletult mõnus tundus

idee sellest, kuidas ma saan hommikul rahulikult autosse istuda ja kooli sõita. Auto-unistus

pidevalt mõtetes, ei jäänud aga ikkagi midagi muud üle kui päevast-päeva selle sama koolibussi peale minna.
Nüüd on aga minu arvamus koolibussist täiesti muutunud. Iga päev 14km rattaga kooli sõites hakkad tahes-tahtmata igasugusest mugavast transpordist puudust tundma. Olgu see siis buss, tramm, troll, auto, roller või kasvõi vanuritele mõeldud elektri-jalgratas - oleksin ma meeletult õnnelik, kui mul selline luksus kasutada oleks! Kui ma aga siin bussiga kooli tahaks minna, siis peaksin ma selle eest maksma kuus rohkem kui 100€. Seega ei jää mul kahjuks või õnneks muud üle kui iga hommik 45 minutit vastutuult vändata ja kooli jõudes juba väsinud olla :). Samas on ka palju hullemaid juhtumeid, nimelt mu kooliõde peab sõitma iga päev kokku lausa 60km! Tunnen talle tõsiselt kaasa...

10.09 Iga laupäev on Hollandis suur jalgpalli-päev, kus enamustel klubidel (olenemata tasemest või vanusest) on omavahelised mängud. Seega kui mõnel perel juhtub olema palju lapsi kes käivad jalgpalli trennis, siis on nende vanemate laupäevad tihti sisustatud hommikust õhtuni jalgpalliga.
Mul oli tol laupäeval Olympia (7nda meeskonna) eest mu esimene mäng. Mängisime meie linna kolmanda meeskonna vastu ja kuigi ma eriline tegija oma meeskonnas üldiselt ei ole siis suutsin ma isegi värava lüüa. Mängu me küll kaotasime aga ma jäin igatahes rahule, positiivne algus :)

14.09 Kuna kolmapäeviti algab minu ja ühe koolivenna Chris'i koolipäev alles 10:45, siis sõidame me kooli tavalise suure grupi asemel ainult kahekesi. Too kolmapäev oli aga pisut eriline. Nimelt jõudsime just Hasseltist välja sõita kui avastasin, et mu ratta tagumine rehv on katki :). Õnneks hakkasime me hommikul veidi varem liikuma ning meil oli aega tagasi kõndida.Sel päeval kogesin enda jaoks esmakordselt väike-linna eeliseid. Kõndisime Hasselti ainukesse ratta-parandusse ja andsin ratta parandusse. Mul ei läinud kauem kui 1 minut, kui ma juba uue rattaga uuesti kooliteed alustasin. Ilma mingeid pabereid täitmata anti mulle päevaks uus jalgratas, mis oli kusjuures uhkem kui minu enda oma :). Sellist asja ilmselt Tallinnas ei juhtuks. Hasseltis aga kõik tunnevad ja usaldavad

üksteist, see on sellistes olukordades hästi mõnus.

16.09 Mu perel oli hästi armas koer "Laika". Kui mina siia jõudsin, siis oli ta juba 11 aastane,

ning perele hästi lähedane. Ta oli aga juba üsna kaua haige olnud ning tol reedel otsustati ta magama panna. Aga nüüd oleme me päris palju mööda hollandit igasuguseid kutsikaid külastanud ja oktoobri keskel tuleb meile siis uus kutsikas (kes näeb välja suht-koht samasugune nagu Laika :)).

17.09 Laupäeval oli Argentiinast tulnud vahetusõpilase René sünnipäev, ning ta kutsus meid

kõiki (vahetusõpilasi) endale Rotterdami lähedale külla. Minu jaoks oli tripp MEELETULT pikk. Esiteks pidin võtma bussi Zwollesse,

siis rongi Amersfoorti (seal sain Aurore'ga kokku), edasi rong Rotterdami (seal saime Benoitiga kokku), edasi metroo Hoogvliet'i ja sealt veel bussiga 20minutit René majani. Õnneks sünnipäev oli täitsa fun. Vähemalt sai korralikult süüa, siis ma olin igatahes rahul :D.

Amersfoortis rongi oodates küsisin ma enda kõrval istuvalt täiesti võõralt tüdrukult, et mida tähendab rongi-aegade tablool kirjas olev "Vertrekking". Ta vastas, et see tähendab väljuvaid aegu (Eestis oleks arvatavasti selle koha peal vestlus juba üsna lõpufaasis olnud). Järgmisena küsis ta mult aga kust ma tulen ja meie 10 minutit vestlust lõppes sellega, et ta kutsus mind enda kodulinna külastama ja me suhtleme siiamaani. - See on täpselt see, mida ma tahtsin Hollandisse tulles kogeda. Seda, kuidas inimesed on ka võõrastega avatud ja sõbralikud. Seda Eestis kahjuks eriti ei näe :)
____

Nagu väga paljud inimesed, siis teadsin ka mina enne Hollandisse jõudmist siinsetest kuulsatest "puu-kingadest" (hollandi keeles "Klompen"). Teades millised need välja näevad olin ma kindel, et need on preaguseks lihtsalt üks ajalooline ese mida kasutatakse äärmisel juhul ehk oma kodu

taga-aias paari meetri kõndimiseks. Minu suureks, väga suureks üllatuseks näen ma inimesi nendega tänaval, baaris, rollerijuhi ja isegi mõne teetöölise jalas! Ma poleks elusees osanud arvata, et keegi nendega kõndidagi suudab :D!

Euifeest ja esimene koolipäev

Viimasest postitusest on möödas 2 nädalat ja vahepeal on päris palju uut ja huvitavat toimunud.

Kuna mitmed on küsinud, siis kirjutan siia ka oma aadressi - Haarspit 5, Hasselt, Overijssel, The Netherlands, 8061MN.
Hollandis kasutan tel. numbrit: +31648587171.

Mõnda aega tagasi käisin siin esimeses jalgpalli trennis. Mängin klubis Olympia'28 ning selle
klubi seitsmendas meeskonnas (kokku on neid siin vist umbes 10). Mõned Tiemeni (mu venna) sõbrad mängivad ka seal klubis ning sain nendega juba enne trenni tuttavaks. Enamus
meeskonnakaaslased on umbes 20 aastased. Kui küsisin Tiemenilt, et kui hästi nad mängivad siis sain vastuseks umbes, et "Well, they like to drink a lot of beer and sometimes they also play soccer." :)

Läksin siis trenni. Tuli välja, et pooled neist juba teadsid mind ja teistega tutvusin siis kohapeal. Ilm oli algul päris okei, kuid samal hetkel kui kõik väljakule jõudsid hakkas hetkega nii tugevat padukat sadama, et kõik
olid umbes 10 sekundiga täiesti ligemärjad. - Ma ei mäleta, et ma Eestis kunagi nii tugevat vihma oleks näinud. Vihm jäi aga juba paari minuti pärast järele - see on siin nii tavaline, aga vahest ajab üsna närvi kui lähed päikselise ilmaga t-särgi väel välja ja siis oled järgmine hetk läbimärg. Nii on siin peaaegu iga päev :D.

Meeskond mängis aga päris normaalselt ja mind võeti täitsa positiivselt vastu. Trenni ajast
veetsin mina aga umbes 15 minutit väljaku kõrval olevas metsas, kuna ma suutsin palli sinna

lüüa ja see oli päris korralik džungel... Riietusruumi tagasi jõudes oli täpselt nii nagu Tiemen mulle ütles - pooled mängijad võtsid

oma spordikotist õlled välja :D.

Edasi ööbisin ma mitmed ööd oma Vanema venna Rik'i (ja ta naise Hanneke) juures Genemuidenis. Nagu ma eelmises postituses kirjeldasin, siis on selles linnas pooled inimesed väga sügavalt usklikud (Rik plaanib sealt selle pärast ära kolida :)). Huvi pärast külastasin siis sealse sügava usuga kirikut. Eelnevalt olin neid inimesi vaid tänaval kohanud. Alati üleni mustas, naistel alati pikad seelikud, kõigil pikad juuksed ja alati hästi korralikud kuid näoilmed on tõsised.
Riietasin siis pühapäeva päeval ennast ka üleni musta, võtsin ratta ning sõitsin kirikusse. Kui ülejäänud Holland kasutab pidevalt rattaid, siis minu üllatuseks minnakse sinna kirikusse vaid autodega või jala! Kiriku ette jõudes hakkasin natuke pabistama, sest kõik olid ülikondades või kleitides ja surmtõsiste nägudega. Läksin aga ikkagi sisse ja istusin üsna taha ritta.

See oli suur kirik, ning totaalselt rahvast täis. Istudes tundsin end hetkega VÄGA ebameeldivalt. Ma ei tea täpselt miks aga sealne aura oli kuidagi tavalisest kirikust nii erinev - täpsemalt öeldes nii

masendav ja tõsine. Tavalise kirikuga erines meeletult juba see, et kirikupea oli kogu rahvast umbes 3 meetrit kõrgemal astmel.

Kirikus, kus minu pere käib on see umbes pool meetrit :)...
Igatahes, kui kirikupea palvet lugema hakkas siis ma sain aru miks seal kõik nii masendav tundus. Nimelt toimus kogu teenistus (2.5h!!) õudusfilmi hääletoonil - võimalikult madal, monotoonne,

kajav ja õõvastav. Kogu teenistuse ajal kuulsin ma pidevalt sõnu nagu - põrgu,

surm, must öö ja surnud inimesed. Mul on ausalt öeldes hea meel, et ma kõigest aru ei saanud :D. See oli igatahes palju jubedam kui ma ette kujutasin. Oma siinse perega nende usust rääkides saan ma nende usu põhjusest isegi väga hästi aru, jumal on neile nagu positiivne jõud elus (nendega on hästi mõnus ja vaba kõigist sellistest teemadest rääkida). Selles Genemui

deni kirkus käivatest inimestest on mul aga kohati kahju. Isegi kui ma üritan, siis ma ei suuda mõista miks peab oma elu siduma millegi nii negatiivse ja nende elu piiravaga... Istusin terve aeg liikumatult, ning teenistuse lõppedes lahkusin kiirel sammul :).

Kuna Rik'i ja ta naist Hanneke't väga huvitas, siis ma tegin ühel õhtul neile Eesti toitu -

kartuliputru hakklihakastmega. Kuigi see on mu lemmik toit, siis

polnud ma varem seda ise kunagi teinud :). Kõigi üllatuseks tuli see aga isegi päris hea välja. Hanneke lubas seda oma sünnipäeval lausa kõigile külalistele teha :)!

Eelmisel esmaspäeval (29.09) algas Hasseltis Euifeest (otsetõlkes - Heinapidu). Euifeest on traditsioon ammusest ajast, kus pidutsetakse nädal aega järjest et tähistada head põllu-saaki (päris hea põhjus minu arust...). Kolmapäeval tulid mu host-vanemad tagasi ja mina läksin ka

Genemuidenist Hasseltisse. Kolmapäevast reedeni oli iga päev ühes suures-suures telgis pidu. Mõnel päeval oli seal isegi mingi kuulus DJ Hollandi raadiost, siis oli päris hea muusika.
Enamus poisid tantsivad siin koguaeg jumpstyle'i, seda on mega-naljakas vaadata :D.

Laupäeval (3.09) käisime paljude (umbes 20) YFU õpilasega

Amsterdamis. Enamasti liikusime

me 4kesi Aurore, Sziszi ja

Benoitiga koos, aga päris fun oli. Võtsime asja spontaanselt ja kõndisime ilma mingi kaardita lihtsalt suvalises suunas, kuhu poole tee huvitavam tundus ja vaatasime ringi. Kuigi ma olen viimastel aastatel väga palju kordi Hollandis käinud, siis Amsterdami pole väga kaua sattunud. See linn on ikka uskumatult lahe, tahaks seal kunagi mõne aasta elada :).

Täna (5.09) oli mu ESIMENE KOOLIPÄEV! Mu kooliks on siis Greijdanus College Zwolle linnas, ning ma õpin tasemel VWO5. VWO5 on kõige kõrgem tase, ning mu klassikaaslased on vanuses 16-17 :).
Tutvusin eile oma naabritüdruku Berdien'iga, kes käib minuga samas koolis ja vanuseastmes, ning tema lubas mulle mu esimesel koolipäeval abiks olla. Kuna Hasseltist läheb igal hommikul Greijdanusesse umbes 40 õpilast(väiksemad ja suuremad õpilased), siis on kokku lepitud, et alati kogunetakse kell 8 hommikul ühe poe ees ning alustatakse sõitu kõik koos. Täna saime poe ees kokku kell 1, tutvusin kõigiga ning alustasime sõitu (seekord u 8kesi, ainult VWO5 õpilased). Ma pean tunnistama, et 14km rattaga sõitmist lihtsalt selleks, et kooli jõuda tundub praegu päris karmina :D. Terve tee rääkisime oma uute koolikaaslastega juttu (nad on hästi sõbralikud ja uudishimulikud) ja kiires tempos jõudsime juba 1:40 kooli.
Minu koolis käib Rocca 700 asemel kokku 2200 õpilast ja koolimaja on päris suur. Iga koridor näeb hetkel mu jaoks täpselt ühesugune välja ja teiste abita oleks ma kindlasti kooli peal ära eksinud. Sain ühelt toredalt õpetajalt, kes mind terve aasta abistama hakkab, oma tunniplaani. See on tõsiselt parim tunniplaan mis mul kunagi olnud on - iga reede on mul vaba päev! :D
Aktusel räägiti sama juttu nagu Eestiski iga aasta, ning lisaks sellele tutvustati ka mind. Pidin siis püsti tõusma ja lehvitama, ilmselgelt hakkasid kõik siis omavahel sosistama ja natuke awkward

oli aga mis seal ikka - RaM'is oleks ilmselt sama :).

Hollandis on kõikidel õpilastel suur osa tundidest valikulised ning kõikidel seega erinevad tunniplaanid. Minu tunnid on - Hollandi keel, Inglise keel, Ajalugu, Matemaatika, Kultuur, Sport, Kunst, Religioon ja veel üks Sport (rohkem teooria jms).
Peale aktust ootasime pikalt järjekorras, võtsime raamatud ja sõitsime tagasi Hasseltisse.
Tagasiteel rääkisime üsna palju nende usust. Mulle hullult meeldib sellel teemal nendega rääkida, sest need vestlused kujunevad alati huvitavaks. Mina näen paljusid asju täiesti teistmoodi ja neil on samuti huvitav kuulata mida mida arvan, sest kogu nende senine suhtlusringkond arvab sellest teemast täpselt nii nagu nemadki - nüüd kuuleb minu suust aga midagi nende jaoks täiesti uut. "Win-win situation", nagu meie kuulus õp. Heigo on öelnud :).

Mu igapäevane transpordivahend :) -

Homme on mul esimene täis-pikk koolipäev (9:00 - 16:00). Loodan, et pean vastu :).

10 päeva Hollandis

Varahommikul (13.08) Hollandisse kohale jõudes, tekkis lennujaamas kohvrit oodates sees üsna suur ärevus. Mõtlesin, et huvitav mida ma oma vahetusperele ütlema peaks või millised nad reaalselt välja näevad ja mis nad huvitav minust arvavad jnejne. Kõik läks aga väga libedalt, tundsin vahetusema Janny(55a) kohe ära (ta on väikest kasvu ja koguaeg laia naeratusega) ja isa Henry (55a) oli samuti pildilt tuttav.

Kuna mu päris vanemad olid ka teatud põhjustel samal ajal lennujaamas kui mina sinna jõudsin, siis kuigi YFU seda eriti ei soovita, siis kohtusid mu vanemad ja vahetuspere juba esimesel päeval :). Istusime kõik koos veidi kohvikus ja siis läksime oma teed - mina oma vahetusperega Hasselt'isse (Põhja-Holland) ja vanemad + Richard Uden'isse(Lõuna-Holland).

Autosõit algas pika jutuajamisega igasugustel üldistel teemadel, poole tee peal koju hakkas aga minu vahele jäänud öö tunda andma ja silm vajus iga minuti tagant kinni :). Kohale jõudes tutvusin oma uue venna Tiemeniga (20a), ning siis nägin esimest korda oma tuba. See on päris norm, ei kurda :) ainuke asi mis esialgu mind üllatas oli mu toa nurgas olev kraanikauss :D

(preagu leian, et see on isegi päris mõnus). Pakkisin asjad lahti ja siis sõitsime veidi mööda Hasselt'it ringi. Õhtuks oli Tiemen mulle väikse üllatuse korraldanud ja kuskil 10 sõpra külla kutsunud. (Ma olen oma vahetus-vennaga hullult rahul - ta on selline seltskonnahing ja temaga ei ole kunagi igav :). Pildil on ta vasaskul ja paremal tema parim sõber Tom). Ta sõbrad jätsid kõik hästi sümpaatse mulje ja nendega oli päris lahe. Ainuke jama oli selles, et ma polnud ikka veel maganud... Aga edasi läksime kohalikku baari kus oli ka päris lõbus, kuigi muusika oli väga "huvitav". Nimelt tavalised klubi laulud tulid vaheldumisi läbulauludega, üks hetk olid vist isegi järjest "Loca People" ja see tibutantsu laul :D. Esimene õhtu saime siis magama kuskil 3-4 ajal.

Järgmine (14.08) hommik oli aga jälle varajane äratus, sest minu regioonis on enamus inimesed usklikud ning hommikul 8.45 peab ju kirikus olema! Ajasin siis end ka huvi näitamise eesmärgil voodist üles ning läksime kirikusse. Ilmselgelt oli ka seal ärkvel püsimine minujaoks uskumatult raske... Kuna aga kirikus oli ligi 300 inimest ja ma istusin teises reas, siis oleks see üsna piinlik

olnud. Üks hetk nimetas kõigi ees rääkiv mees aga minu nime, tervitas mind ja rääkis kõigile, kust ma tulen ja kes ma olen. Ma poleks elus midagi sellist oodanud, aga minu arvates oli selline vastuvõtt päris lahe!

Järgneval 2 päeval käisid meilt kodust hästi paljud inimesed läbi. Kuna mu vahetusvanematel on kokku 8 last (4 poega ja 4 tütart, ainult Tiemen elab veel kodus), siis tutvusin päris paljude pereliikmetega. Siin on ka see täiesti normaalne, kui samas linnas elav sõber astub ilma ette-helistamiseta suvalisel ajal su maja tagauksest sisse, seega oli koguaeg maja rahvast täis ja

tegevust palju.

Kolmapäeval (17.08) läksin De Glind'i YFU laagrisse. Lugesin varem kodus ainult seda, et see on Hollandi keele õppimiseks ning ausalt öeldes tundus, et need 4 ööd-päeva kuskil Hollandi

hotellis/konverentsikeskuses tulevad üsna igavad.
Majja kohale jõudes nägin oma toa uksel sildilt, et mu toakaaslane on Ignacio Lopez - esialgu

ehmatas üsna ära, et samu rahvuseid tubadesse kokku ei pandud aga lõppude-lõpuks olin ma isegi päris õnnelik, et just temaga koos olin. Tuli välja, et sinna laagrisse tulid kõik YFU'ga Hollandisse tulnud õpilased. Meid oli kokku 18 eri riigist peaaegu 50 inimest - Jaapanist, Taist, Belgiast, Ungarist, Eestist, Leedust, USA'st, Argentiinast, Tšiilist, Brasiiliast, Saksamaalt, Taanist, Sveitsist, Moldovast, Slovakkiast ja Soomest, Mehhikost ja

Prantsusmaalt.Tavaliste nime-mängudega tehti meid omavahel nö tuttavaks, kuid tegelikult jäeti enamus meie endi teha. Põhimõtteliselt nägi asi välja nii, et 50 omavahel võõrast inimest pandi ühele alale ning kõik julgemad alustasid omavahel vestlust - "Hi, I'm ... and I'm from ...! What's your name and where do you come from?" See tundus esmapilgul üsna imelik ja kohatu olukord,

kuid üllatavalt kiiresti harjus ära. Vestlused muutusid iga korraga aina pikemateks ja vähem imelikeks, ning

inimesed hakkasid vaikselt võõrastest sõpradeks muutuma :). Kuigi kõigiga oli fun, siis kõige rohkem aega veetsin vist õpilastega Tšiilist, Belgiast, Ungarist, Jaapanist, Leedust, USA'st ja Saksamaalt. Mängisime vutti, võrku, erinevaid Hollandi YFU inimeste korraldatud mänge ja lebotasime niisama. Lähemateks sõpradeks muutusid Benoit ja Aurore(Belgia), Sziszi(Ungari) ja Ignacio(Tšiili). Iga õhtu veetsime aega samas majas asuvas baaris (seekord oli seal hea muusika), kus sai ka igast kino tehtud :).

20.08 oli laagri viimane päev. Meid saadeti kohaliku linna peale Hollandi keeles mingile küsimustikule vastuseid otsima. Saime sellega ilusti hakkama, sõime, ning peale Hollandi YFU bossi kõnet oli laager ametlikult läbi. Haigelt kahju oli lahkuda, selliste inimestega oleks seal võinud palju pikemalt koos olla... Leppisime aga osa rahvaga kokku, et lähme veel lähiajal Hollandi peale väiksele tripile.

Hetkel (23.08) on mu vahetusvanemad reisil, ning tulevad tagasi alles 31.08. Senikaua olen Tiemeniga 2kesi kodus või oma vanema nö venna Rik'i juures Genemuidenis. Genemuideni kui linna kohta pean nii palju ütlema, et kuigi Rik'i elamine on täitsa mõnus, siis siin ma ilmselt kunagi ise nõus elama ei oleks. Nimelt on kohalikud inimesed oma usus nii kinni, et kõik elavad hästi konservatiivselt, naised ei tohi kunagi näiteks oma juukseid lõigata ja peavad kandma AINULT seelikuid mis on põlvest madalamad. Naistel on üldse pükste kandmine keelatud, ning meestel peavad olema püksid samuti põlvest madalamad. Ma ei oleks varem osanud arvata, et sellises nö vabameelsusega kuulsas riigis ka selliseid piirkondi on... Vähemalt ühe korra üritan

ma aga ka sealses kirikus ära käia, see tuleb ilmselt huvitav kogemus :).

Kooli kohta nii palju, et 1. septembril on mul Greijdanus'e kooli direktoriga vestlus ning siis saan oma kooli ja klassi kohta täpsemalt teada. Praegu tean vaid seda, et kool algab meie regioonis 5. septembril :). Mu pere enamus lapsed on kunagi käinud selles samas koolis, ning neil oli selle kohta vaid häid sõnu öelda - loodan, et neil on õigus.

Keel on mul veidi juba ka arenenud. Kui inimesed piisavalt aeglaselt räägivad, siis saan ma umbes poolest jutust aru. Suudan peale igapäevaste fraaside ka mõne korralikuma lause koostada, kuid see tuleb veel aeglaselt :). Üldiselt olen arenguga rahul ja loodan, et saan keele üsna kiiresti suhu.

Hetkel selleks nädalaks palju plaane pole. Peaks kiiremas korras ainult Hollandi tel numbri tegema ja korraliku ratta ostma. Esialgu lootsin endale mõne eriti odava ja vana roostes hipi ratta osta, kuid pere ning viimased päevad kui ma VÄGA palju rattaga olen pidanud sõitma on mulle selgeks teinud, et sellisega siin iga päev kooli sõites hakkama ei saaks :) kurb aga tõsi...

Praegu on järgmised plaanid tehtud laupäevaks (27.08), saame Aurore, Benoit ja Sziszi'ga Amerfoortis kokku ja veedame ühe päeva koos seal :)

Tot volgende week!

Aitäh teile, mu kallid sõbrad

12. august oli üks uskumatult tihe päev. Tuli pakkida ja igast asju osta ja viimaseid asjaajamisi teha. Sellest oli mul kahju, oleks võinud kõik ammu ära teha ja viimased päevad sõpradega veeta, aga nii ta läks. Õhtuks leppisime emaga kokku, et lähme Muuseumi restorani sööma. Hilisemaks plaane polnud, rääkisime ainult Kevini, Aldari ja mõnega veel, et ehk teeme midagi mõnusat.
Varasemalt aimasin, et äkki mulle tehakse mingi väike pidu või midagi, ning arvasin siis, et sööma mineku asemel viibki ema mind äkki hoopis peole!?
Tee peal oli juba jõudnud siuke väike ärevus sisse tulla, et mis nüüd küll juhtuma hakkab. Tegelikult läks aga nii, et kõndisime emaga rahulikult
Muuesumisse ja istusime maha ning hakkasime sööma. Mõtlesin, et nojah ju ma siis eksisin.. Peale söömist aga pani ema mulle pähe ujumisprillid (millest midagi läbi ei näinud). Siis jooksin teda usaldades paar sammu edasi, ning istusin autosse.
Autos olid kõik inimesed lihtsalt vait ja muss oli suht põhjas :D. Teatud põhjustel sain ma aga umbes poole tee peal aru kes minuga koos autos viibivad, see selleks.. Kohale jõudes tehti mulle algul selgeks, et me oleme Sauelt mingi 15 min veel kaugemal - mõtlesin, et väga huvitav.. Siia küll keegi ei viitsiks tulla :D. Kui prillid ära võeti siis olime siiski Pirital, Kaia kodus. Uksest sisenedes ootas mind 7 heaaad sõpra, armsate plakatitega ja puha :).

Kallistasime ja istusime ja rääkisime juttu mingi 15minti kuni järsku oli ukse taga veel kuskil 20 inimest, ma ei saand hetkeks midagi aru :D aga tuli välja, et see oligi üllatuse teine (kolmas/neljas) osa ja nad ootasid kõik Kaia maja (loe: villa) teisel korrusel - haigelt lahe :)! AITÄH KÕIGILE KES TULID!
Siis sai kõigiga uuesti kallistatud ja räägitud ja igast muud pulli tehtud - lõpuks mängisime mitu tundi "I've never"-it ja kell hakkas pool 4 saama. Mul läks päris kiireks, kuna kodus panin omale kella neljaks äratuse :D. Õnneks Gertrud viis mu autoga linna ja oma tuppa jõudes hakkas täpselt äratuskell helisema - mmmmõnus.
Käisin kiiresti pesus ja toppisin viimased asjad kotti ja oligi juba minek. Muidugi helistati mulle vahepeal YFUst, et kõik teised on ammu kohal ja nad ootavad minu järel :D aga ma läksin omas tempos... Kohale jõudes olid sõbrad (kes Haaberstist ja kes otse Piritalt) juba mind lennujaamas ootamas - kõigil väga uimased magamata näod peas, aga siiski KOHAL!
Järjekord oli massiivne, õnneks ma olin nii tark ja tegin onlines check-ini ära. Siis seisime tuimade nägudega kõik lennujaama nurgas ja ootasime viimast hetke kuni ma ära pidin minema.Tundus juba, et seekord pääseb ilma pisarateta, kuid viimasel kallistamisel tulid need ka vist kõigil ikkagi ära :). Lisaks teistele, sain veel viimaseks kingiks kõige armsama raamatu ever (pildil), aiäh kõigile neile ka kes sinna kirjutasid :)!

Muideks, olen nüüd (tegelikult juba mitu päeva, aga uskumatult tihe graafik on olnud) ilusti Hollandis kohal ja järgmise postituse teengi juba sellest...

Hetkel mõtlen, et kõige rohkem hakkan aasta jooksul igatsema...

1. Peret.

2. Häid sõpru.

3. Haigelt mõnusaid õhtuid sõpradega.

4. Ussskumatult ilusaid Eesti naisi.

5. Rocca al Mare Kooli, eelkõige meie klassi.

6. Vanalinnas elamist - Katusekohviku, Populari ja McDonaldsi lähedust.

7. Erinevaid piimatooteid, eesotsas Kohukestega.

8. Seda, et linnas kõndides on palju tuttavaid nägusid.

9. Oma mõnusalt suurt voodit.

10. Eestis (RaM'is) olevast gossipist ilma jäämist.

271 tundi jäänud!

Hollandi lennuni on jäänud ainult 271 tundi. Olen Käsmus, sõime just Steveniga 2 pitsat ära, vaatame South Parki ja pikalt räägitud ärevusest mis mind ees peaks ootama pole vähemalt siiani mingit märku.
Esimese inimesega on aga juba nö hüvasti jäetud. Nimelt saatsime Kaia, Ingeri ja Eleeniga Helina pühapäeva varahommikul lennukile. Ma olin nii tark ja Tweetisin umbes kell 6 hommikul, et me oleme lennujaamas. Arvasin, et ta ei saa teada, sest sel kellaajal oleks tegelikult helina pidanud juba teel olema - tema aga alles ärkas :). Ootasime umbes tund aega, kuni ta lõpuks kohale jõudis. Pooled meist muutusid eriti emotsionaalseks kuigi nad näevad teda (minu ühe aasta asemel) juba 3 nädala pärast :D. Aga siiski oli päris armas, laulsime "Baby please don´t go"-d ja Mari Pokineni - "Sõpradele" üle lennujaama. Usun, et ta jäi päris rahule. Sellist ärasaatmist tahaks endale ka :).